4. september.

No nüüd olen tagasi kodus ja kõik asjad hakkavad enam-vähem joonele saama, seega otsustasin teha blogi viimase postituse. Viimased päevad Inglismaal läksid nii kiiresti, et polnud aega arvutitki lahti teha, veel vähem blogi kirjutada. Nagu ikka Havengore-s sai tehtud kõvasti teed, suheldud klientide ja nende sugulastega, koristatud, süüa tehtud ja nõusid pestud. Aeg lippas ja 25. augusti hommikul läksin Havengore-i hüvasti jätma. See oli üks kurb ja üllatusterohke hommik. Mitmed töötajatest ja klientidest ei uskunud oma kõrvu, kui ma ütlesin, et ma lähen nüüd koju. Nad uskusid ja lootsid, et ma jään päriselt nende juurde tööle ja elama. (Tehti mulle ju ka konkreetne tööpakkumine, millest ma pere ettekäändel loobusin ja mida muidugi aktsepteeriti, sest Inglismaal on pere esikohal ja peale seda tulevad töö ja muu selline.) Kell 12 sõitsin rongiga Londonisse ja sealt teise rongiga lennujaama. Esimest korda kuu aja jooksul kuulsin taas eesti keelt. Lend möödus rahulikult, mees oli lennujaamas vastas ja 12 õhtul olin taaskord KODUS. Mu noorem poeg lendas mulle kaela, nii et kondid ragisesid, tütar oli teinud seapraadi ja "kräsupea" kooki. Hea oli kodus olla. Järgmise päeva kulutasin aiasaaduste korjamisele ja hoidistamisele. 27-ndal olin juba esimest päeva tööl ja nüüdseks on kodused asjad ka enam-vähem joonele saanud: lapsed on kooli saadetud, kartulid on üles võetud, muru on niidetud, õunad kokku korjatud ja sünnipäev peetud. Nüüd tuleb jäägitult pühenduda praktikaaruande kirjutamisele ja kooli lõpetamisele. Kohtume eluteel.

22.august.

Täna hommikul ärkasin alles kell 9. Ma pole juba ammu nii kaua maganud. Hommikutoimingud tehtud, läksin Havengore.Lõuna möödus tavapäraselt, kui välja arvata, et lift oli rikkis ja seega tuli kõigile, kes trepist käia ei saa või ei suuda, toit tubadesse viia. Kokku läks teisele korrusele 6 toitu. Pärast lõunat ja teejoomist tuli Rose ja algasid ettevalmistused Gina sünnipäevapeoks. Ta sai 81-aastaseks. Panime seinale lindi kirjaga "Happy Birthday", puhusime täis hunniku õhupalle ja riputasime lounge-i, tõstsime kokku lauad ja katsime need linadega. Siis tegime sünnipäevatoite: peekonirullid viineritäidisega, erinevad võileivad, muffinid, küpsised ja tort muidugi. Pool 5 (tavaline õhtusöök algab kell 5) alustasime peoga. Laulsime "Happy birthday to you"-d ja palusime elanikud peolauda. Oli väga lõbus. Aitasin Dorist söömisel. Siis oli tordiaeg. Tuled kustutati ära ja küünlad pandi tordi peal põlema, kolme korraga sai Gina küünlad puhutud. Kõik plaksutasid ja siis sai torti ja teed. Kella 6-ks oli kõik koristatud ja mul aeg koju minna. Koduteel kohtusin Langley Lodge elaniku Pauli naisega ja ta küsis, miks mind seal enam näha pole olnud ja kas ma tulen sinna tagasi. Ütlesin, et olen veel 2 päeva Havengore-is ja siis lendan tagasi koju. Ta oli üllatunud ja kurb, et ma ei jäägi Inglismaale. Ta tänas mind, et olin  Langley-s olnud, ta üles, et ma olin so helpful and nice. Tänasin teda ja jätsime hüvasti. Teen veel paar sudokut ja lähen magama.

21. august.

Täna hommikul check in-isin oma tagasilennupileti. Arvuti ei ole minu kõige tugavam külg. Teadsin, et mul on broneering tehtud ja pilet makstud, aga millegipärast küsiti mu käest ikka 10 eurot. Kirjutasin oma paljureisinud õele ja kahe peale saime selle asja ikka lõpuks tehtud. Havengoris oldi lõunasöögiga täna varasemad (mõtlesin juba, et olen hilinenud), seega viisin toidud tubadesse ja hakkasin Dorist söötma. Peale lõunat otsustas Jill kokku vajuda, ta põlved hakkasid värisema ja ta lihtsalt vajus ära. Õnneks olid Charlie ja Mandy sealsamas, nii et maha ta ei kukkunud. Tõin kiiresti ratastooli ja viisime ta õue värske õhu kätte, Chloe tõi  talle jäävett. Teering. Kell 2 oli vahetus nagu ikka. Tulid Anna ja Mandi. Siin on selline tahvel, kus on kirjas, mis lõuna- ja õhtusöögiks on, päevased tegevused ja töötajate, kes sel päeval tööl on, nimed. Mandi ütles, et mina olen ka meeskonna liige ja kirjutas minu nime ka (esimesed kaks korda valesti: Dina ja Tina). Hea tunne oli. Charlie palus mul mõned checkid teha. Küsisin, mis see veel on. Ta näitas mulle Vera toas, et igal elanikul on toas paber, kuhu iga tunni aja tagant tuleb märkida, mida elanik teeb ja see allkirjastada. Küsisin, kas minu allkiri on ikka vääriline nii oluliseks ülesandeks. Charlie naeris ja ütles, et on küll. Käisin teisel korrusel Marioni, Pauline ja Ramoni juures ja checkisin nad ära. Tuli Rose. Täna olid tal küsimused riikide pealinnade kohta (Mis on nt. Itaalia pealinn?). Clare kutsus Rose-i oma kabinetti ja mina jäin üksi lounge-i elanike juurde, ajasime juttu, kuigi oli plaanis laulda, aga minu inglise keelsete laulude oskus on väga piiratud (Yesterday-d ikka tean, aga Doreen ütles, et biitlid sakkivad). Siis tahtis Jill WC-sse minna ja juhtus sama, mis enne, ainult et nüüd olin mina üksi seal. Läksin Jilli selja taha, hüüdsin :"Help!" ja et ma ei suutnud teda püsti hoida, lasin tal mööda enda keha vaikselt põrandale istuma vajuda. Jäin ta selja taha toeks. Tulid Chloe, Wayne, Charlie ja Clare. Chloe katsus Jilli igalt poolt, küsis, kus valus on ja kas ta pea ära lõi. Jill ise oli nii õnnetu ja vabandas, et ta sellise jama korraldas. Clare teatas, et kui ta veel kord kukkuma peaks, siis tuleb ta haiglasse saata. Rohkem ta ei kukkunud. Wayne-ilt tuli mulle veel üks "Well done". Pärast tuli Charlie ja küsis minu käest, kuidas täpselt Jilli kukkumine oli ja dokumenteeris selle.Teering ja ettevalmistused õhtusöögiks. Toitsin Ginat. Nõudepesu ja koristus. Koju.

St. Mary´s Parish Church Prittlewell.

20. august.

Pühapäeva veetsin linnas ringi kolades ning käisin ära ka siinses kirikus. See oli St. Mary´s Parish Church Prittlewell - suur ja kaunis nii seest kui väljast. Kirikuõpetaja oli väga lahke, lubas mul pildistada ja kutsus missale. Ma ei ole just eriti usklik inimene, seega missa jätsin vahele.

Täna alustasin päeva Southend Pier-il. See on kõige pikem lõbukai (ma ei oska pleasure pieri paremini tõlkida = ) ) maailmas (2158 m). Seal on võimalik jalutada ja rongiga sõita, valisin ühe otsa jalutamist ja rongiga tagasi. Kai lõpus olid toidukohad, laste mänguväljak, vaatetorn ja minigolfirada. Rong oli sinine ja tema nimi oli Sir William Haygate, kolises ja raputas tublisti. Võtsin ka sertifikaadi, mis tõendab, et olen Southend Pier-il käinud. Tulin kodust läbi ja vahetasin riided. Aeg oli Havengore-i minna. Alustasime lõunalauda minemist. Kui lõuna oli lõppenud, tuli teeaeg. Täna oli ilus ilm ja Rose (tegeluste läbiviija) otsustas kõik elanikud aeda viia. Seal on lauad ja pingid ja päikesevarjud. Muusika pandi mängima ja serveerisin tee õues. Sain Wayne-ilt (ta on Essex-i poiss ja räägib kohutavalt kiiresti ja natuke kohalikus murdes, millest on raskem aru saada) korralduse toas number 4 suurpuhastus teha, Ma ei saanud kohe aru, mida täpselt ma tegema pean ja ütlesin, et ta räägib liiga ruttu.Siis ta rääkis aeglasemalt ja nüüd ma sain aru küll = ). Võtsin pesumajast vahendid ja läksin tööle. Kui lõpetasin (enda arvates läks mul küll väga kaua aega), ütles Wayne: "It was quick. Well done!". Oli aeg hakata tegema õhtusöögiettevalmistusi. Oad, võileivad, püreesupp ja tee. Lõpetasin 18.10. Koju blogima.

18.august.

Täna magasin kaua. Eile oli päris väsitav päev. Tõusin kell 9 ja tegin läbi hommikused rituaalid ning hakkasin Havengore-i minema. Lõuna möödus tavapäraselt ja siis muidugi teeaeg. Seejärel läksin tolmuimejaga teisele korrusele. Kohutavalt ebamugav oli, sest trepid ja tuletõkkeuksed ja kõiksugu nurgatagused ja käänakud segasid. Eestis on lihtne - üks pikk koridor, ei mingit nikerdamist. Tehtud ma selle igatahes sain. Taas teeaeg. Siin käib väga tihti külastajaid, mõnel elanikul isegi kaks korda päevas ja nad proovivad ka hooldajaid aidata, kuidas saab. Sellist asja Eestis eriti ei näe. Õhtusöögi ajal olid Edith-il, Dorisel ja Ginal külalised, nii et sööta ei olnud vaja kedagi. Koristus ja nõudepesu ja siis koju.

Taldriku läbimõõt u. 30 cm. See ongi fish & chips (large). Maitseb hea. = )

17. august.

Hommik möödus tavapäraselt. Havengore-is alustasime lõunalauda minekuga. Täna olin koos Gloria, Pilari ja Brionyga. Aitasin neile, kellele vaja, ette põlled, täna ei olnud Pauline ja Ramon alla tulnud ning neile tuli toit tuppa viia, ühtlasi kutsusin alla Elsada ja siis toitsin Ginat. Koristus ja nõudepesu. Jill küsis, kas ma tean tema nime ja oli väga rõõmus, et ma teadsin. Kell 2 läksid Gloria ja Briony koju ja Anna ja Megan tulid asemele. Tavapärane ülevaade iga elaniku kohta ja siis teeaeg muidugi. Peale seda sain tolmuimejaga koridori- ja lounge-i vaibad üle imeda. Sunay oli neid vahetanud (kui vaibad lähevad väga räpaseks, siis vahetatakse need välja, ei pesta ja küürita). Üleüldse ei pöörata ruumide puhtusele just eriti palju tähelepanu, suurem sodi korjatakse ära, aga tolm ja toidupuru ei sega kedagi. Tuli üks suur mustanahaline tüdruk proovipäevale, tema saadeti pesumajja. Isobel oli täna kuidagi pahuras meeleolus ja ajas seosetut juttu, proovisin teda rahustada ja pakkusin talle mahla. Ta teatas, et minu käest ei taha ta midagi. Tuli Wayne ja noomis teda, nimetades teda my darlinguks. Ossa poiss, mis siis sealt veel tuli, te ei taha seda teada. Ja mina mõtlesin, et Tarantino "Marukoerad" on ropp film. Lõpuks toimetati tige proua oma tuppa. Alustasime Pilariga ettevalmistusi õhtusöögiks. Oskan juba köögis asju otsida ja (mis veel parem) ka leida. Nagu harilikult (iga päev käiakse iga elaniku juures ja küsitakse, mida ta süüa soovib) olid õhtusöögiks võileivad ja oad röstsaial. Ja tee = ). Kes soovis, sai ka püreesuppi. Pilar ütles, et neid nõusid on minu jaoks liiga palju ja ta kutsub uue tüdruku mulle appi, aga see oli kusagile kadunud, kõigele lisaks ei olnud köögis ühtegi rätikut, millega nõusid kuivatada ja kuivatusreste oli ka ainult üks. Ja nõudepesumasin oligi tuksis. Improveerisin pisut, võtsin kapist ühe linasest riidest kokapõlle ja laotasin kapile, tasside-topside jaoks kasutasin kandikuid ja taldrikutele võtsin nõudepesumasinast alumise korvi. Pestud ja kuivama pandud need nõud igal juhul said. Lõpetasin 17.55. Sain Pilari käest kiita ja ühe rosinamuffini. Oli aeg koju minna. Otsustasin, et täna lähen proovin selle inglise firmaroa fish & chips ära. Olen seda siiani edasi lükanud, sest see lõhn, mis toidutänaval heljub, on päris õudne. Söögikoht oli väike, aga hubane, tellisin large plaice & chips ja coca. Toit tuli üsna ruttu ja see oli large (nagu ülisuur). Ma olen nõukaaegse kasvatusega, mis tähendab, et toitu järele ei jäeta, seega kulus mul söömiseks tublisti üle tunni. Maitses paremini kui lõhnas. Ja siis kõmpisin ägisedes cliffidest üles koju koti peale. Rääkisin perega ja tütar ütles, et nad olid õhtusöögiks lesta söönud (plaice on merilest) nagu minagi. "Me peaaegu nagu sõime koos!" naljatas tütar.

16. august.

Hommik oli pilves. Vaatasin ilmateadet ja lubas vihma. Panin vihmavarju kotti ja 10. 40. alustasin teekonda Havengore-i. Nagu ikka alustasime elanike laudade juurde saatmisega. Lõunasöögiks pakuti täna vormirooga hautatud köögiviljadega ja riisipudingit. Kui lõuna lõppes, tuli Clare ja palus mul koos Sunayga radiaatorid ära puhastada. Radiaatorid on metallvõrede taga, Sunay keeras kruvid lahti ja viis võred õue, kus ta need puhtaks pesi, minu töö oli radiaatorid puhastada (seda polnud vist väga kaua tehtud, sest seal oli tolmu ja karvu ja mustust ilgelt palju). Ühe radiaatori tagant leidsin paberinutsakud ja küsisin Charlie-lt, kas need peaksid seal ikka olema. Charlie tõi mulle pika varrega tolmuharja ja prügikoti ning me õngitsesime radika vahelt välja umbes kaks rulli vetsupabetinutse (kuidagi kodune tunne tekkis, sest millalgi tegin seda ka oma Eesti tööl). Siis keeras Sunay võred tagasi. Viisin töövahendid pesumajja kappi tagasi ja läksin teed tegema. Täna olid Pauline ja Ramon ka alla tulnud ja mul ei olnudki vaja teisele korrusele minna. Viisin tee Verale ja kohvi Elisabethile. Loomulikult järgnes nõudepesu. Anna, Megan ja Pilar (tänased hooldajad) läksid tegema personal care-i, mida mina teha ei tohi (see on potitamine, mähkmete vahetus, vajadusel riiete vahetamine jms.) ning mina jäin lounge-i (lounge-is peab alati keegi töötajatest olema), pakkusin kõigile soovijatele mahla ja vaatasin, et kõigil oleks mugav olla. Ja siis jälle teeaeg. Täna pidi Wayne õhtusöögi valmistama. Pilar küsis, kas ta vajab abi, mille peale Wayne ütles, et ta võtab minu kööki appi. Toiduga tegelemisel on sinised kindad  (personal care ja koristustööde jaoks on valged põlled ja kindad). Sain kolm pätsi röstsaia ja võikarbi. Mis see või määrimine siis ikka ära ei ole, aga päris tükk aega läks (tavaliselt ju üle 2-3 võileiva ei tee). See valmis, palus Wayne mul kaks kooki (u. 10 cm läbimõõduga) kuueks lõigata ja taldrikule tõsta, see polnud üldse lihtne: karbid ei tulnud lahti, karbi sees oli koogi ümber kile ja koogi peal olev kreem oli selle külge kleepunud. Hakkama ma igal juhul sain. Siis andis Wayne mulle riivi ja juustukäraka ja palus see ära riivida, ise hakkas võileibu vorpima. Köögivilja-püreesupp podises pliidil. Meganil oli kuskil Wayne-i abi vaja ning ma jäin kööki täitsa omapead. Pesin ära toidutegemisel kasutatud nõud ja koristasin tööpinnad. Siis tahtis supp potist välja hüpata. Gaasipliiti nägin viimati 35 aastat tagasi vanaema juures (ja siis oli keelatud seda käppida), ma ei julenud nuppe torkida ja tõstsin poti lihtsalt natukeseks tulelt ära, õnneks tuli Wayne tagasi ja lõpetasime võileivateo. Päris ilus laud sai ja Wayne tegi Pilari käsul pilti ka. Wayne hakkas taldrikuid otsima, aga neid ei olnud. Nõudepesumasin ei olnud lõunast pesu lõpetanud ja taldrikud olid seal sees. Wayne rebis masina lahti, mina loputasin ja kuivatasin nõud ning siis said  hooldajad hakata toite ette viima ja mina hakkasin kööki koristama ja nõusid pesema. 18.05. oli kõik puhas ja korras. Oli aeg koju minna. Täna oli küll päris toimekas päev. 

Nii kaunis, neid on siin erinevat värvi ja suurust, ma ei tea ainult, mis selle põõsa nimi on.

Kui mu tütrel oleks palju raha, sõidaks ta ringi sellisega = )

15. august.

Hommik oli päikseline. See tegi tuju kohe heaks. Hommikused rituaalid tehtud, tegelesin pisut oma hooldekodudega ja oligi aeg minema hakata. Helistas mulle Sunay ja ma (vist) suutsin talle selgeks teha, et mul on piisavalt palju aega, et ise Havengore-i tulla ja ta ei pea mind sõidutama. (Tegelikult oli tema sõidustiil päris hirmus ja ma ei tahaks siin surma saada.) Jalgsi minnes näen ma ka linna ja inimesi. Kell 12 olin kohal (1 tund ja 10 minutit seega u. 6 km). Havengore on kahekorruseline ja hästi sopiline, keskpunktiks on muidugi lounge - elu- ja söögituba, kus veedetakse enamus päevast. Maja hakkab juba enamvähem selgeks saama ja elanikud ka, töötajate nimedega on rohkem probleeme = ). Alustasime elanike laudade juurde juhatamisega. Lõunaks olid ahjukartulid liha-, maksa- ja peekoniviiludega, lisandiks hautatud lillkapsas ja suvikõrvitsaviilud ja riisipuding. Aitasin Ginat (pärisnimi Georgina, ta on 64 aastat olnud abielus Alaniga, kes ka siin elab) söömisel. Koristasime lauad, pesime ja kuivatasime ning panime kappi nõud. Täna olin koos Farida ja Pilariga. Pilar arvas, et ma räägin väga hästi inglise keelt (ma ise küll nii ei arva). Teering. Tutvusin Elisabethiga, kes oma toast väljas ei käi. Ta küsis, kas ma olen uus ja mis mu nimi on. Ta oli käinud kunagi Helsingis ja Peterburis laevakruiisil ja teadis ka Eestit. Veel rääkis ta, et Southend oli enne hoopis Prittlewell (ta elas enne Havengore tulekut Prittlewell Drive-il), aga kui see linnake suurenes, siis nimetati ta ümber, sest see asus lõunakaares ja lõppes merega - seega Southend (Lõunalõpp = ) ). Vera oli täna pisut pahur, keegi oli toonud talle tee, aga see oli külm ja suhkruga. Tegin uue ja suhkrut ei pannud. Teed juuakse siin oma 7-8 korda päevas. Aitasin pesumajast puhta pesu tubadesse viia. Siin on korvisüsteem, igal elanikul on oma toa numbri ja eesnimega varustatud korvike, kuhu lähevad tema puhtad riided. Tegin kaks ringi teisele korrusele. Tubade ustel on kirjas, kes millises toas elab ja ühel uksel oli kiri Bob, aga korvis olid rinnahoidja, naiste aluspüksid, kombinee, roosa T-särk ja seelik. Segadusse aetuna läksin selle korviga alla tagasi ja sain teada, et Bob on väike Doreen ja täitsa naine, teistele töötajatele tegi minu hämmeldus palju nalja. (No siin töötab ka Charlie, nime poolest nagu mees, aga tegelikult ei ole.) Viisin siis Bobi riided ka tema tuppa. Wayne (tänane vanemhooldaja) palus mul WC-d üle vaadata, kas on puhtad ja vahetada prügikotid. Pilar andis mulle vahendid ja näitas, kus mida teha. Jälle teeaeg. Viisin teisele korrusele Pauline-ile teed, koputasin, aga keegi ei vastanud, läksin sisse, aga tuba oli tühi, vaatasin WC-sse, seal ponud kedagi, läksin alla ja ütlesin Wayne-ile, et Pauline on kadunud. Läksime koos üles. Wayne käis läbi kõik ülemise korruse ruumid, aga Pauline-i ei olnud kusagil. Wayne tundus pisut murelik. Läksime alla ja kui ma lounge-i läksin, istus seal üks proua, keda ma enne polnud näinud. Küsisin, mis ta nimi on ja sain vastuseks Pauline. Tõin talle tee ja ütlesin Wayne-ile, et Pauline on täitsa olemas ja naudib lounge-is oma teed. Wayne ohkas kergendatult. Nõudepesu. Valmistusime õhtusöögiks. Nagu tavaliselt võileivad või oad röstsaial. Elanikud laudade juurde, söögid ette ja tubadesse, teisest otsast koristama ja nõudepesu ning oligi mu päev lõpule jõudnud. Vastastikune tänamine ja "See you tomorrow". Koduteel astusin läbi poest ja pildistasin Minisid (mu tütrele meeldivad need ja siin on neid üüberpalju). Mulle meeldib vaadata, missugused on majad ja aiad ning mind huvitavad teistsugused taimed, seega pildistasin päris palju. Koju jõudsin tunni ja 40 minutiga. Tegin süüa ja vaatasin üle kodused uudised.  

Vaade minu toa aknast. Kiirabiautod on siin rohelise-kollase-ruudulised.

Ta peidab oma tammetõru. Ma ei ole oma elus nii palju oravaid korraga näinud. Neid oli 30+.

14. august.

Hommiku veetsin Cliffgardenis oravatega. 11.30. pidi Sunay mind auto peale võtma ja Havengore viima. 11.15. ta helistas, et ta ei saa tulla, sest Havengore-i tuleb kiirabi (ega ma ta jutust päriselt aru ei saanud, sest tema inglise keel on hullem kui minu oma) ja mind ei ole praegu sinna vaja, ta lubas teada anda, kui ta tuleb. Kella 2-ks oli mul ootamisest isu täis ja ma läksin ise Havengore-i. Uksel oli silt: DANGEROUS. Sisse mind ei lastud, telefonidele keegi ei vastanud. Olin päris hämmeldunud ja saatsin Michaelile sõnumi, et mis toimub. Ta teatas, et on Türgis ja rääkigu ma Sunayga. Saatsin siis Sunayle ka sõnumi, siiani ei mingit vastust. Michael saatis sõnumi vastu, et homme võin minna. Võibolla olen mina imelik, aga selline suhtumine on tõsiselt kentsakas. Mulle üldse ei meeldi ebaselged asjad, sest ma ei saa siis oma aega ja ressursse planeerida. No igatahes tegin kogu selle jama peale suure tiiru linna peal ja tagasi tulin rannaäärt mööda. Võtsin tennised jalast ja kõndisin mööda veepiiri, vesi oli üsna külm. Leidsin mitu suurt merikarpi. Õhtul tuli üle tee asuva hotelli juurde kiirabi ja üks vanem härra toimetati autosse. 

Teel cliffidest koju kohtusin kodutänava nurgal oma uue naabriga = )

13.august.

 Pühapäev möödus vihmase ilma tõttu tubaselt ja mitte midagi erilist tehes. Täna ärkasin ärevustundega jälle liiga vara. Tegin kohvi ja võileivad ning vaatasin üle kodused asjad, pusisin tunnikese oma hooldekodude kataloogi kallal (arvuti on üks paganama keeruline värk minu jaoks = ) ) ja uurisin ilmateadet, mis lubas kella 12-st sadu. No 12-ks pean ma juba Havengore-is olema. Kuna Havengore asub minu siinsest kodust päris kaugel, siis hakkasin minema poole 11-st. Poole 12-ne ajal hakkas tibutama ja peale 12-st, aga siis olin juba kohal, hakkaski kõvasti sadama. Havengore oli esimene koht, kus mind kohe sõbralikult vastu võeti ja tööülesanded  anti (ei mingit passimist = ) ). Et oli algamas lõuna, siis juhatasime kabedamad elanikud (st. ise ringi liikuvad, kas abivahendiga või ilma) söögisaali laudade taha. Neile, kes elutuppa jäid panime ette põlled ja nihutasime lauad käeulatusse. Siis sain ülesandeks kõigile mahla valada. Lõunasöögiks olid kartulid (või kartulipuder) veiselihakastmega ja magustoiduks puding. Kui toidud ette olid kantud, lubati mul Dorist (ta käed värisevad, nii et ta ei saa ise söömisega hakkama) sööta. Kui ma tema taldriku ära viisin, oli Charlie (hommikupoolne vanemhooldaja) väga üllatunud, et proua oli nii palju söönud (sain kirja esimese "Well done"-i) . Toidu- ja teekordade ajal tuleb siin kanda siniseid põllesid ja kindaid. Pärast sööki koristasime lauad ja pesime nõud. Ja siis oli teeaeg. Siin oli olemas nimekiri elanikest ja sellest, kuidas nad oma jooki soovivad (tee käib alati piimaga, ainult suhkru kogused on erinevad) ning veel on seal kirjas kas cup või mug (tass või kruus). Teering tehtud, tassid pestud, saabus pealelõunane vahetus. Lahkuvad hooldajad andsid saabunud hooldajatele vahetuse üle, rääkides kõigist elanikest mõne sõnaga. Olulisemaid asju kirjeldati pikemalt. Tegevusjuhendaja tegeles elutoas elanikega. Minu kohustuseks oli vaadata, et kõigil oleks juua. Ja jällegi teering. Havengore on 2-korruseline. Teisel korrusel elab Pauline, kes oma toast eriti tihti väljas ei käi. Mul paluti talle tee viia ja ka Ramonile. Trepid on hästi kitsad ja väga tihedate ja lühikeste astmetega, teisele korrusele pääsemiseks on vaja vajutada nuppu ja sealt ärapääsemiseks peab teadma koodi, kuidagi sain ikka hakkama ilma trepist alla kukkumata. Siis viisin tee ka Verale, kes elab esimesel korrusel, aga ka ei käi oma toast väljas. Mul oli seljas Norrast ostetud Bergeni T-särk ja mitu inimest küsis, et kas ma olen Norrast. Vastasin, et olen seal käinud, aga elan ma Eestis. Mõni isegi teadis, et selline koht on olemas. Minu juurde tuli Alan ja küsis, kas mul on ikka koht,kus öösel magada ning pakkus, et ta võib oma voodi mulle anda ja ise diivanil magada. Nii armas. Oli aeg õhtusöögiks valmistuda ja elanikud laudade taha sättida. Sheila, kes oli alles hiljuti siia elama tulnud, teatas, et ta ei söö, sest ta peab oma pojale süüa andma. Mandi (hooldaja) kauples temaga tükk aega ning lõi lõpuks käega, ültes Chloe-le (pealelõunane vanemhooldaja), et Sheila ei söö. Ma läksin Sheila juurde ja küsisin, miks ta süüa ei taha. Ta vastas,et tal on vaja oma poega toita ja ta ei saa. Mina arvasin, et ta peaks siiski ise enne kõhu täis sööma, sest tühja kõhuga on väga vilets kedagi teist toita. Sheila istuski laua äärde ja hakkas sööma (sain Chloe-lt kirja teise "Well done"-i). Pakuti pruune ube salati ja mingisuguste taigna- ja singirullikestega ning puuviljakompotti vahukoorega. Kella 6-ks olid lauad korras, nõud pestud, kuivatatud ja kappi pandud ning minu esimene päev õhtusse jõudnud. Mind tänati abi eest. Siis tõi Sunay (Havengore autojuht ja majahoidja) mind autoga koju. Päris hirmus kogemus. Tegin süüa ja nüüd kui blogimise lõpetan, lähen kolan veidi cliffides ringi.

Havengore House Fairfield road 27 Eastwood Leigh-on-Sea Southend-on-Sea

Havengore House on maamaja-tüüpi. Asub vaikses äärelinnas ja on ümbritsetud aedadest. Havengore House pakub eakatele hoolivat ja turvalist keskkonda. See on sõbralik ja pingevaba koht, kus elada.

Uusi elanikke ootab soe vastuvõtt ning siin on võimalik leida uusi sõpru ja tegeleda uute huvialadega. Personali eesmärk  on hoolitseda, et kellelgi poleks muresid ja et kõigi elu oleks meeldiv.

Havengore House-is on 22 kohta ( 18 ühe- ja 2 kaheinimese tuba). Kõik toad on erinevad ja erineva vaatega. Elanikud võivad tuppa panna isiklikku mööblit ja tuua kaasa lemmikloomi. Päevane tegevuste programm on lai ning igaüks saab ise otsustada, milles ta osaleb.

Havengore House-is on kokk, kes kohapeal valmistab maitsvaid koduseid toite ja meeleldi rahuldab kõigi erisoove ja -dieete. Kogu personal pakub toetust ja abi igaühe vajaduste ja huvide rahuldamiseks. Sugulased ja sõbrad on alati teretulnud.

Elu Havengore House-is on nagu puhkus - muredeta ja paljude tegevustega. Siin võib ennast lihtsalt koduselt tunda.

Personal on hästi koolitatud, kõik on läbinud dementse hooldamise koolituse. Elanikke koheldakse hoole ja armastusega ning peetakse lugu nende väärikusest.

Havengore House-i võetakse inimesi, kellel on dementsus, vaimse tervise häired, kõrge iga, füüsiline puue või vähk.  

Havengore House-i reiting on 9,6 10-st.

(Google otsingu andmed, minu tõlge)

Minu 2 järgmise nädala praktikakoht.

Ja nii palju oli rahvast peaaegu igal pool. Edasi saamiseks tuli kogu aeg pugeda ja vabanda- da vaheldumisi. = )

Londoni vaatamisväärsus nr. 4. Ei ole orav, on hoopis squirrel = ) Buckinghami palee pargis.

Londoni vaatamisväärsus nr. 3. Tower Bridge

Londoni vaatamisväärsus nr. 2.

Londoni vaatamisväärsus nr. 1. (Ja mitte ainult minu jaoks)

11. august.

Hommikul ärkasin vara (6.30), kuigi olin kella 8-ks äratuse pannud. Vist oli Londoni-ärevus sees. Tegin kohvi ja võileivad ning nautisin maja eest aia peal istudes hommikusööki. Pool 10 hakkasin minema. Westcliffi raudteejaamas ostsin pileti ja küsisin kassa-proualt, et kummal pool ma olema pean, et Londonisse saada. Nad kurivaimud sõidavad ju teistpidi kui meie ja ma poleks tahtnud küll valele poole sõita. Sõit kestis tunnikese ja aknast ei näinud suurt midagi peale kõrbenud põldude ja tolmuse võsa. West Hami jaamas oli Ozgur vastas ja ajasime paberid korda. Olin ostnud Londoni kaardi ja ta näitas mulle, kuhu minna ja mida vaadata. Jätsime hüvasti ja ma läksin metroo peale. Vaatasin üle kõik vaatamisväärsused, mida mina vaatamist väärt olevateks pidasin ja ostsin hunniku suveniire. Tütrele T-särki ostes, küsis müüja, kust ma nii ilusa kübara sain. Vastasin, et Eestist ja ta tegi väga kurva näo. Õhtul Southendi tagasi jõudes lõid tallad tuld. Blogi lõpuni ja magama.

10. august

Täna on minu viimane päev Langley-s. Tegelikult on see nii kurb, et sa jõuad just kohaneda ja maja ning elanikud enam-vähem selgeks saada ja siis on aeg ära minna. Käisin poes ning ostsin šokolaadi ja kirjutasin tänukaardi. Läksin Langley-sse. Olin koos Emma ja Daisyga. Voodis inimeste liigutamiseks kasutatakse peaaegu alati libilinu ning ratastoolist voodisse (või vastupidi) tõstmiseks, kui inimene oma jalgel seista ei suuda, lingtõstukit. Kohutavalt palju aega kulub sellele, et tõstukit mööda kitsaid koridore toast tuppa saada. Koridorid on parajasti nii laiad (või õigemini kitsad), et ratastool mahub nibin-nabin läbi. Päris head juhtimisoskused peavad olema. Mähkmete vahetamisel panin tähele (loomulikult ei tohtinud seda mina teha), et iga kord intiimhügieeni ei tehtagi. Mähkmeid vahetatakse iga viie tunni järel ja kõik on rangelt dokumenteeritud. Oli kätte jõudnud teeaeg. Daisy valmistas kandikutäie ette ja läksime teisele ja kolmandale korrusele. Ma tohtisin teed tubadesse laiali jagada. Daisy oli üsna üllatunud, et kui tema ütles mulle toa, kuhu ma minema pidin ja ma nimesid teadsin. Emma ja Daisy pausi ajal sain Michaeli ja Joyce-iga Pauli jaoks tõstuki tuua ja ta voodisse aidata. Ka tubades on üpris vähe ruumi, seega tuli osa toole ja lauake koridori tõsta enne kui tõstuk sisse mahtus. Paul on selline 120-kilone mees ja suurema osa oma päevast veedab ta koos oma abikaasaga juttu ajades (abikaasa ei ela hooldekodus vaid käib iga päev külas) tugitoolis, ling oli tal ümber. Sõitsime tõstukiga ligi ja Michael ja Joyce panid lingu tõstuki konksude külge. Michael hakkas lingu üles pumpama (tegemist oli mehaanilise tõstukiga) ja märkasin, et lingu üks haru on keerdus ja soonib tugevalt Pauli reide. Ütlesin seda ja Michael lasi Pauli alla tagasi, oli kõvasti pusimist, et ling õigeks saada. Lõpuks saime Pauli siiski voodisse ja ma viisin tõstuki oma kohale tagasi. Joyce tänas, et olin märganud keerdus lingu ja küsis, kas mul on autojuhiload, et ma nii hästi manööverdada oskan. Naersin, et on küll, aga mitte Briti omad. Läksin uuesti Emma ja Daisyga üles, kus Eileen oli "lumesaju" korraldanud (see tähendab, et oma mähkme pisi-pisikesteks tükikesteks rebinud) ja see tuli likvideerida. Emma ja Daisy panid Eileenile uue mähkme ja mina korjasin senikaua vana kokku. Õnneks oli voodi kuivaks jäänud. Proua oli kuri ka veel, et mingi mees käis ja tegi seda kõike = ). Oli aeg lahkuda. Vihm oli üle jäänud. Jalutasin koju. Vaatasin üle sõbrad-tuttavad, uurisin, millal rongid lähevad ja kirjutasin Ozgurile. Homme lähen Londonisse praktikadokumentidele allkirju saama ja vaatan ühtlasi linna ka üle.

9.august.

Täna oli vilets päev. Hommikust saadik sadas vihma, kõik oli nii hall, märg, külm ja kurb. Lisaks tuli veel koduigatsus. Kirjutasin tütrega messengeris ja natuke läks paremaks. Kui praktikakohta läksin, nägin matuseid ja tuju kukkus veelgi. Langley-s anti mind Beni ja Michaeli käsutusse. Tundus, et nad ei tahtnud mind eriti sinna, nad olid küll väga viisakad ja tähelepanelikud, aga tunne oli selline. Kui siis Lisa küsis: "Are you ok?", siis vastasin ausalt, et ei ole. Kuidas ma uusi oskusi ja teadmisi saan, kui ma lihtsalt passin? Ta rääkis Vickyga ja ma sain loa Lindyga (väga tore 62-aastane mustanahaline proua) koos esimesel korrusel toimetada. Me viisime Sidney elutoast tema tuppa, Lindy riietas ta pidžaamasse ja aitas ta voodisse. Seejärel viisime teisele korrusele teed ja kooki, sest Maryl ( teise korruse elanik) oli sünnipäev. Küsisin köögis, et kas ma seal saaksin midagi teha ja mulle anti kärakas juustu viilutamiseks. Õhtusöögiks olid juustuvõileivad. Siis tegime Lindyga esimesel korrusel tubadele ringi peale, andsime elanikele juua ja Lindy märkis igaühe kogused nende folderitesse (igal elanikul on tema toas oma vihik, kuhu kirjutatakse tema päevane input ja output ehk sisseminev ja väljatulev vedeliku kogus). Korjasime tubadest ära mustad nõud ja viisime kööki. Keegi andis kella ja läksime teisele korrusele Mary tuppa, tal oli tütar külas, kes ütles, et ema kurdab peavalu. Läksime tagasi alla ja ütlesime õele edasi, ta võttis ravimid ja läksime Mary juurde tagasi. Natuke visati nalja emade-tütarde teemal ja siis sai ta oma ravimi ja meie läksime alla tagasi. Lahkusin 17.20. Ikka sadas ja koju jõudes olid mu jalad läbimärjad ja külmetasid. Oli täpselt selline ilm, nagu ma endale Briti ilma ette olin kujutanud. Lülitasin arvuti sisse ja vaatasin üle kodused uudised, rääkisin FB-s oma õe ja tütrega. Kogu siinoldud aja jooksul esimest korda võtsin teki kapist välja, kerisin ennast voodisse ja hakkasin pilte sorteerima, nüüd kirjutan blogi lõpuni ja hakkan "Twilight 5"-t vaatama.

8.august.

Hommiku veetsin koos arvuti ja sõnaraamatutega. Lugesin erinevaid seadusi, juhendeid, eeskirju ja muud sellist. Ma ei ole siiani suutnud leida põhjust, miks ma mitte midagi teha ei tohi. DBS on niiöelda tööluba, milleks on vaja isikuttõendavat dokumenti, väljavõtet politseiregistrist (ei tohi olla karistusi), elukohatõendit ja tõendit selle kohta, et sa seal elad (nt. arve prügiveo või elektri eest tasumise kohta), tõendit, et sul on selles riigis, kus sa elad  pangakonto. Need kõik said meili teel saadetud. Oh, see kõik on nii keeruline, et ...

Kella 2-ks läksin Langley-sse. Täna olin koos Lorraine-i ja Emmaga teisel ja kolmandal korrusel. Alustuseks otsisime õigete mõõtudega ratastooli, millega June üles oma tuppa viia, Lorraine võttis püstitõusmiseks mõeldud abivahendi ja palus June-il tõusta, mina tohtisin ratastooli paika panna. Ülal aitasid Lorraine ja Emma June-il ümber riietuda ning panid ta voodisse. Siis viisid nad June-i naabriproua Eileeni dušši alla. Voodist duššitooli tõstmiseks kasutatakse tõstukit, algul pannakse  elanikule peale spetsiaalsed traksid (mis tohivad märjaks saada) ja seejärel tõstetakse ta voodist tooli. Pesemine on nagu pesemine ikka. Peale pesu kuivatatakse ja  kreemitatakse ihu, föönitatakse ja kammitakse juuksed, riietatakse ning seejärel vahetatakse voodipesu. Siis saab alles tagasi voodisse. Korjasime Lorraine-iga musta pesu kokku ja viisime alla pesumajja.  Siis tuli teeaeg. Teisel ja kolmandal korrusel on halvema terviseseisundiga inimesed, seega saavad nemad tee asemel milkshake-i (see koosneb piimast ja mingist roosast pulbrist). Pärast seda sorteerisime pesumajas musta pesu ja panime masinad tööle. Käisime elutoas ja vaatasime üle sealsed elanikud, Lorraine andis mõnele juua ja kohendas tukkumajäänud Binnie pluusi. Mul on nii kahju, et ma midagi teha ei tohi. Nii tahaks aidata. Lahkusin pisut peale 5-t. Õhtu veetsin ristsõnadega.

7.august.

Hommikul alustasin tõlketöödega. See tähendab: eile loetud materjalidest välja noppitud mittearusaadavate sõnade otsimine sõnaraamatust. Ma saan inglise keelest päris hästi aru, aga on selliseid spetsiifilisi väljendeid, mida ei tea. Tuli välja, et ma olin asjade mõttest siiski õigesti aru saanud. See on küll hästi. Praktikakohta läksin kella 2-ks. Mind võttis vastu Lisa, kes teatas, et ma hakkan vaatlema Polly ja Sally tööd. Ta palus mul istet võtta ja allkirjastada paberid, et ma olen lugenud Langley Lodge-i eeskirju ja nendest aru saanud. Väga hea, et ma hommikul sellega tegelesin. Kirjutasin 12 allkirja. Tuli Polly ja võttis mind edale "sappa". Alustuseks tutvustas ta mulle maja, mõnda töötajat ja elanikku. Ega mulle kohe küll kõik meelde ei jäänud. Põhiplaanilt on Langley samasugune kui "Bliss": kolm korrust, esimesel toad, köök, laod, pesumaja, töötajate puhkeruum, õdede tuba (first aid room) ja ühine elu- ja söögituba. Hoovis on veel eraldi majake juhtkonna kontori tarbeks, samuti saavad elanikud tagahoovis aega veeta. Teisel ja kolmandal korrusel on samuti elanike toad. Selliseid karme euronõudeid kui Eestis siin ei ole. Töötatakse enamasti ilma kinnasteta, vinüülkindaid kasutatakse ainult mähkmevahetusel, kui siiski. Keeramiseks ja patsiendi voodis ülespoole liigutamiseks on igaühel oma libilina. Imavaid linu ei kasutata üldse. Loomulikult ei tohi ma ka siin elanikke puudutada, sest mul ei ole DBS-i. Homme uurin välja, mis see täpselt on. Pesude sorteerimisel ja tubadesse viimisel sain ka käed külge panna. Ja siis loomulikult teejoomine. Ka seal sain aidata. Suutsin juba ka mõne elaniku nime  ja toanumbri meelde jätta. Homme selgub, kas õigesti ka = ). Mul kulub Langley-sse jõudmiseks 20-25 minutit, tagasiteel koju astusin läbi poest, kodus tegin süüa ja vaatasin üle oma päriskodused asjad. Nüüd blogi ja siis "Twilight 4". = )

6. august.

Hommik kulus piltide arvutisse panemisele, kataloogida ma neid ei jõudnudki. Aga mul on veel paar nädalat aega seda teha = ). Kella 2-ks läksin Palmerstoni nagu Michaeliga oli kokku lepitud. Mind pidi vastu võtma Ruth. Ruth oli kohal, aga ta teatas mulle, et ta on sel nädalal inspektsioon ja ta ei taha mind sinna. Ta võttis ise Michaeliga ühendust ja sain sõnumi, et pean minema hoopis Langley Lodge-i. Kella 3-ks jõudsin sinna. Perenaine Vicky oli üsna üllatunud, sest talle ei olnud keegi midagi öelnud. Ta küsis, kas on okei, kui ma täna loen juhendeid ja reeglistikke ning homme vaatame, mis edasi saab. 2 tundi lugesingi mulle antud materjale. Enamus neist ei olnud muidugi minu jaoks mõeldud, sest seal oli palju juttu sellest, kuidas reguleerida töösuhteid, ema- ja isapuhkusest, haiguspäevadest jne. jne.. Kell 5.07. tuli üks noormees ja ma palusin ennast välja lasta. Kõigis hooldeasutustes, kus ma olen siin käinud, on kella- ja koodisüsteem, see tähendab, et sisse saab kella lastes ja välja saab, kui keegi töötajatest koodi vajutab. Käisin poes, tegin süüa ja nüüd, kui olen blogiga ühelepoole saanud hakkan "Twilight 3"-e vaatama.

Sel nädalal olen ma Langley Lodge-is.

Langley Lodge pakub eluaset neile, kes vajavad õendus-, palliatiivset ja kergemat hooldust sõbralikus, koduses ja toetavas keskkonnas.

Hea väljaõppega toetav hooldusmeeskond on uhke enda üle, sest nad pakuvad kõrgeimate standarditega hinnatud personaalset hooldust, edendades elanike iseseisvust ja austades nende väärikust iga päev.

Kokk valmistab kohapeal maitsvaid koduseid toite ja on rõõmuga nõus arvestama elanike maitse-eelistuste ja eridieetidega.

Tegevusjuhendaja pakub regulaarselt meelelahutust ja kõik elanikud võivad tegelustest osa võtta nii palju kui nad soovivad.

Langley Lodge-is on 29 kohta, millest 19 ühe- ja 5 kaheinimesetuba.

Langley Lodge-i võetakse inimesi, kellel on kõrge iga, füüsiline võimetus, meeleelundite nõrgenemine või kes kuritarvitavad aineid (alkohol, ravimid jms.). Peasuund on Alzheimeri-haiged.

Langley Lodge-i reiting on 9,5 10-st.

(Google otsingu andmed, minu tõlge)

Langley Lodge 39 Imperial avenue Westcliff-on-Sea Southend-on-Sea

... ja "herilasepesadega" puud. Võibolla Robert teab, mis puuga tegemist on. Ma pakuks min- gisugust nulgu.

Oma retkel kohtasin ka kollaste marjadega pihlakat...

5.august.

Täna oli vaba päev, seega pühendasin kogu oma aja pildistamisele. Alustasin 10 minutit enne 11-st. Koju tagasi jõudsin poole 5-ks. Kõik pildid on olemas. Arvutisse panemise, sorteerimise ja kataloogimise jätan homme hommikuks. Ma arvan, et umbes 20 km on läbi vantsitud. Nüüd lähen pesema, teen süüa ja vaatan "Twilight 2"-e. Päike põletas mulle selga uue särgi = ).

Kuhu meri kadus? Eile käisin siin ujumas = )

4.august.

 Hommikupooliku kulutasin jälle pildistamisele. Kella 1-ks läksin "Blissi". Lõunasöök oli parajasti lõppenud, seega sain kohe alustada nõude kokkukorjamise ja pesemisega. Kuna oli laupäev, siis olid Edil ja Arthuril abikaasad külla tulnud. Edi abikaasa Moe küsis minu käest, et kust ma olen, ma ei tundu eriti britilik. Vestlesime hulk aega, ta on väga kena. Tegin valmis teed ja kohvid ning serveerisin. Siis sorteerisin pesu ja panin masinad uuesti tööle. Pärast seda oli aeg tassid kokku korjata ja puhtaks pesta. Justayna ja Stephanie täitsid hoolduslehti.Siis läks Justayna koju ja meie Stephaniega läksime Arthurit ümber riietama. Ma tõin raami ja Steph aitas Arthuril ratastooli istuda ning sõidutas ta oma tuppa, mina viisin raami järele ja sellega oli minu töö tehtud. Aitasin Samil köögis õhtusöögiks ettevalmistusi teha. Õhtueine koosnes teest või kohvist ja võileivast kas singi ja juustuga või konservubadega. Ma ei suuda ikka veel taibata, kuidas nad sellist jama süüa suudavad. Daisy oli ennast Ed´i tuppa elama asutanud, tõstis kapist välja Ed´i riided ja riputas oma hommikumantli asemele. Läks tublisti veenmist, enne kui ta oli nõus Ed´i toast lahkuma. Märkamatult oli kell saanud 5 ja mul oli aeg lahkuda. Olin ostnud šokolaadikarbi ja tänukaardi, jätsime hüvasti. Natuke kurb oli, et sain nii vähe aidata, aga nemad olid väga tänulikud. Õhtu kulus taas pildistamisele. Nüüd on 64 pilti olemas. Lähen merre ujuma. 

3.august.

 Eile saadud töögraafiku järgi pidin täna tööle minema kella 1-ks. Hommikupoolikul tegin pisut uurimistööd, mille tulemusel sain teada, et Southend-on-Sea-s on kokku 98 erinevat hooldekodu. Seadsin endale eesmärgi need kõik üles pildistada. Alustan sellega täna pärast tööd. Ostsin endale Southend-on-Sea kaardi ja kirjutasin üles linnaosade kaupa aadressid. Westcliff-on-Sea linnaosas asub 55 hooldusasutust, Southend-on-Sea-s 25, Leigh-on-Sea-s 17 ja Rochfordis 1. Tööpäeva alustasin pesu sorteerimisega, panin masinad uuesti tööle ja siis oli aeg teed pakkuda. Patustasin kaks korda elanike mittekatsumise koha pealt. Doris oli oma tugitooli tukkuma jäänud ja ma puudutasin teda õlast, et ta ärkaks. Julianile kohvi viies küsis ta, et kas ma olen uus ja mis mu nimi on. Ta sirutas käe ja ütles, et tema on Julian, ma võtsin tere vastu ja tutvustasin ennast. Ma ei tea kui karm see mittepuudutamise teema on, aga ma ei tihanud Sonia käest küsida, ma ei meeldi talle vist eriti. Korjasin mustad nõud tubadest kokku ja pesin puhtaks, koristasin köögi. "Bliss"-is on igal hommikupoolikul kuni pärastlõunani 3 hooldajat, siis läheb 2 koju ja 1 uus tuleb asemele.Joseph (Joe) küsis, et kas ma saaksin 7 või isegi 9-ni jääda. Kuna mul on niigi liiga palju vaba aega, nõustusin. Aga siis tuli Sonia ja ütles, et ma võin nüüd ära minna. 10 minutit puudus 5-st. Alustasin siis oma pildistamisega. Kella 10-ks oli 48 fotot olemas. Nüüd kirjutan blogi lõpuni ja hakkan "Twilight saga"-t vaatama.

2.august.

 Täna kell 10 jõudsin "Bliss"-i. Omanik Michael oli just lahkumas, vahetasime mõned viisakused ja tema läks ja mina sain lõpuks ometi hooldekodusse sisse kauemaks kui 10 minutit = ) . "Bliss"-is töötavad: juhataja Sonia, hooldajad Justayna, Kelsie, Stephanie, Samantha, Kelly, Amber, Joseph ja koristaja Louis. On ka ööhooldaja Rose, aga teda ma ei näinudki. "Bliss" on 3-korruseline. Esimene on ground floor, kus asuvad Daisy, Marie, Josephine ja Edi toad, kontor, köök ja ühine elutuba, samuti pesumaja. Teisel korrusel (first floor) asuvad Hana ja Arthuri toad.Seal elavad veel ka Vera ja Shirley, kelle juurde mind ei lubatud. Kolmandal korrusel (second floor) elab Julian. Majas on kokku 15 kohta (13 1-st ja 1 2-ne tuba). Kuna mul puudub UK kvalifikatsioon, siis oli mul keelatud elanikke puudutada. Minu juhendajaks sai Justayna - väga sõbralik ja tore poolatar. Ta ütles, et ma ei pabistaks ja et ta teab täpselt, mis tunne on olla võõras kohas ning suhelda võõras keeles. Mina pabistasin ikka. Esimeseks ülesandeks sain pesumajas puhta pesu masinast väljavõtmise, sorteerimise ja pesumasinate uuesti täitmise. Puhast pesu katsutakse ilma, musta kinnastega. Sellega sain hakkama, aga pesukuivatit ei olnud ma varem kasutanud. Justayna näitas, kuidas see käib. Siis tuli ennelõunase tee aeg. Tegelikult joovad Ed, Arthur ja Julian kohvi ning naised teed. Küsisin Sonialt, kas võin enda jaoks märkmeid teha, et mitte nimesid ja soove segamini ajada. Sain loa. Pärast teejoomist teatas Sonia, et Hana tuleb kolida teisele korrusele, sest tema tuppa tuleb uus elanik. Selles toas, kuhu ta minema pidi oli aga parajasti pesu kuivamas. Pidin kiiresti pesu kokku korjama ja kolmandale korrusele tühja tuppa viima. See tehtud, andis Justayna mulle puhta voodipesu, et saaksin Hana jaoks voodi valmis teha. Seejärel ladusime kogu vanaproua varanduse kottidesse ja viisime üles. Saabus Daisy. Tema sissekolimise juurde mind ei lubatud. Ning oligi käes lõunasöögiaeg. Toit on päris kohutav. Lõunaks oli burger friikartulitega. See nüüd küll vanade inimeste söök ei ole, aga mis mina UK asjadest tean. Magustoiduks pakuti mikrolaineahjus küpsetatud kooki vist vahtrasiirupiga. Pealelõuna veetsin köögis nõusid pestes. Peale seda oli taaskord teeaeg. Justayna naeris, kui ma üle küsisin, kes mida joob ja kellele kui palju suhkrut panna. Ütles, et pole midagi, homme juba mäletad. Tee joodud ja nõud pestud, oli kell märkamatult 5 (P.M.) saanud ja mul oli aeg koju minna. Täna õhtul ei teinud ma mitte midagi, pingelangus oli selline, et lihtsalt pikutasin ja kuulasin Star FM-i.

"Bliss"-i võetakse inimesed, kellel on dementsus, vaimse tervise häired, kõrge iga või füüsiline võimetus.

"Bliss"-is ollakse pühendunud ja elanikud on ümbritsetud sõbralikust ja toetavast personalist.Elanike lähedaste südamed võivad olla rahul, sest personal muudab elanike elukeskkonna tõeliselt koduseks.

"Bliss"-i reiting on 9,2 10-st.

(Google otsingu andmed, minu tõlge)

Bliss Residental Care 23 Cobham road Westcliff-on-Sea Southend-on-Sea

1.august.

 Täna oli halb päev. Läksin esimest korda päriselt tööle ja siis oli "Bliss"-i ees kiirabiauto. Mul paluti taaskord homme tagasi tulla. Kirjutasin Helile ja Ozgurile kirja, sest olin  päris õnnetu. Nädal aega juba siin ja ma pole peale UK seaduste lugemise midagi teinud. Ozgur lubas asju selgitada ja õhtul teatas ta, et homme kell 10 pean "Bliss"-is olema. Samuti sain teada, et 1 vanahärra ja 2 -prouat viidi sel päeval "Bliss"-ist haiglasse, üks prouadest suri. Nii kurb.

Selline näeb suurelt jaolt välja minu praktika.

31. juuli.

 Sain lõpuks teada kus ja kuidas mu praktika toimuma hakkab. Kohtusin "Bliss"-i ( ja veel kolme erineva hooldekodu ) omaniku Michaeliga. Ta selgitas, et ma ei tohi midagi teha ega kliente puudutada, küll võin ma neid ja töötajaid jälgida. Praegu on seis selline, et alates homsest käin "Bliss"-is 2-st 5-ni. Järgmisel nädalal lähen teise hooldekodusse. Kodutööks on tutvumine UK tervishoiusüsteemiga.

Selle telefoniputka tagant trepist üles minnes saab Cobham roadile,kus asub "Bliss"

27.juuli. Täna hommikul kell 8 oli 30 kraadi sooja. Kuidagi ei suutnud otsustada,mida selga panna, sest kõigega oli nii palav. 10-nest hakkasin Western esplanaadi mööda jalutades "Bliss"-i poole minema. Olin õigeks ajaks kohal, mu paberid vaadati üle, kontrolliti telefoninumbrit ja lubati helistada. Michaeliga pole ma siiani kohtunud. Veetsin suurema osa päevast toas, sest õues oli lihtsalt nii kuum (rekord 35 kraadi). Poole 4-ja ajal tõusis tuul, siis läksin välja. Käisin mere ääres ning kui olin tagasiteel "kodutänavale" Wilson roadile jõudnud, hakkas taevast alla lartsatama hiiglaslikke vihmapiisku. Viimased 100 m läbisin joostes, aga dušš sai ikkagi võetud. Praegu tibutab ja on 23 kraadi. Mõnus.

26.juuli. Hommiku läbi ootasin telefonikõnet, lõpuks võtsin julguse kokku ja saatsin Michaelile (hooldekodu omanik) sõnumi. Ta kutsus minnd 14.30-ks "Bliss"-i (see hooldekodu,kus ma tööle hakkan). Kui sinna jõudsin, võttis mind vastu vanemhooldaja, pakkus istet ja palus mul täita tööleasumise avalduse (8 lk ). Küsisin, kas võin selle kaasa võtta. Mind kutsuti tagasi 10.30-ks järgmisel päeval. Tutvusin linnaga ja käisin poes. Õhtul kell 8 on 30 kraadi sooja, pea suitseb, aga avaldus sai täidetud (2 ja pool tundi koos sõber Google ja sõnaraamatutega).Paar asja jätsin lahtiseks, küsin homme üle, et mis ja kuidas.

Minu "kodu" 25-nda augustini.

25.juuli 2018. Olen saabunud UK väikelinna (nii umbes Tartu-suurune) Southend-on-Sea. Alustasin eile kell 12 ärasõiduga kodust, 13.30 olin lennujaamas, andsin ära pagasi ja jäin väljumist ootama. Lend kulges rahulikult, kui välja arvata kaks poisikest oma äravaevatud emaga. Lennujaamast Londoni kesklinna sain viperusteta. Metrooga oli pisut keerulisem, sest pileteid müüvad ainult aparaadid ja proovi sa seal sotti saada, kuhu sõita ja millist nuppu vajutada. Õnneks oli seal üks tore mustanahaline teenindaja, kes mind hädast välja aitas. Pilet käes, tahtsin siseneda, aga võta näpust - väravale mu pilet ei meeldinud ja sisse see mind ei lasknud. Seesama teenindaja aitas mu läbi ja 3 minuti pärast tuli õige rong. Sõit kestis pool tundi ning väljumisel olid taaskord väravad minu vastu. Aga ka seal oli tore teenindaja ja lõpuks sain maa peale tagasi. Pärast veidike ootamist ja mõnda sõnumit, sõitis ette väike punane auto, millest hõigati:"Kas Tiina?". Sellega olid suuremad mured möödas. Pabistasin hirmsasti oma inglise keele pärast, aga Ozgur (minu vastuvõtja siin) ütles, et pole sel häda midagi. 25-miiline tee Southendi möödus lobisedes päris kiiresti. Jõudsime kenasti majutuskohta ja Ozgur ajas rahaasjad korda. Jätnud mulle telefoninumbrid (enda, selle hooldekodu (kus ma tööle hakkan) omaniku ja "kodu" peremehe omad), soovisime head õhtut ja ta sõitis oma koju. Kell oli 21.30 ja õues oli 28 kraadi sooja. 23.15 tegin kerge jalutuskäigu, 24 kraadi ja mahe tuuleke. Täna ärkasin tavapärasel Eestis ärkamise ajal ehk 7.30 (siin 5.30). Kella 10-ks pidin minema kohtumisele hooldekodusse. Jalutasin aja parajaks tegemiseks mööda randa, leidsin õnnetoova auguga kivi ja 5-pennise. Seejärel oli aeg minna kohtumisele. Esimeses hooldekodus paluti mul oodata.Istusin diivanile ja mõne aja pärast ilmus sinna üks vanaproua, kes küsis ega ma ta märkmikku näinud ei ole. Vestlesime pisut ja siis tuli keegi töötajatest ning viis ta ära. Mul paluti minna kaks tänavavahet edasi teise hooldekodusse (omanik on sama). Seal võeti mind vastu, esitati küsimusi mu oskuste ja kogemuste kohta, küsiti minu nimi ja telefoninumber ning lubati homme helistada, et millal ma tööle hakkan. Käisin poes, ostsin vajalikke asju (näiteks Inglismaa kolmeharulise elektri Eesti kaheharuliseks tegija = ) ). Tegin pika jalutuskäigu linnas ja rannas. Praegu kui kell on peaaegu 6 õhtul on väljas 27 kraadi.

Esimene postitus

Teen esimese katsetuse ja lõin blogi, et kirjutada, mida teen oma praktikal Inglismaal.

See pilt on minu 40-ndast sünnipäevapeost. Tavaliselt mind kleidiga ei näe = )